Ajal, kui põhjamaalased unistavad päikesest ja palmidest, hulbivad mõned südamerahu ja õnnetundega keset lumetormi jääkülmas veeaugus. Vähe sellest, külmas vees suisa sporditakse.
Kui jääauku on end kastetud esiisade aegadest peale, siis taliujumine on Eestis populaarsust kogunud vaid mõned aastad. Viimsi Veeklubi on sel alal ka maailmakaardile jõudnud.
\"Tänavu käisime Viimsi Veeklubiga taliujumise MMil, kus teateujumises võitsime kaks kuldmedalit,\" räägib klubi ujumistreener Bruno Nopponen. \"Henri Kaarma võitis kolm hõbemedalit, millest üks oli tali- pikamaaujumises, ja Kinne Tõnnison sai ühe hõbeda.\" Nopponen ise pälvis kolm kuldmedalit. Milles peitub selle ala võlu?
Kui palju on aga heas mõttes sõgedaid, kes julgeksid end jääkülma auku kasta ning veel võidu peale ujuda? Taliujumine pole laiemalt tuntud. \"Vahepeal mõtlesime, et see võiks ju vabalt ka olümpiaala olla. Taliolümpial on ju uisutamine, suusatamine, miks mitte siis ka ujumine,\" mõtiskleb Nopponen. \"Taliujumise sprindidistantsid on pealtvaatajatele väga atraktiivsed.\" Juba praegu osaleb maailmameistrivõistlustel üle 20 riigi rohkem kui tuhande osavõtjaga.
Viimsi Veeklubi mehed jõudsid taliujumiseni hoopis ülipikamaaujumise kaudu. Neid on telepildis näidatud küll Soome lahte ületamas, küll kondiaurul mööda Emajõge liikumas. \"Me ujume pikki otsi ja selleks, et külmas vees pikalt vastu pidada, mõtlesime, et peaks end karastama ja harjutama külmema veega,\" selgitab Nopponen.
Ei läinud kaua, kui mehed olid juba keset talve jääaugus. Bruno Nopponen tunnistab, et sellest ajast peale pole tal olnud ei köha-nohu ega hakka ka niisama lihtsalt külm. \"Ei pea enam laduma kampsuneid selga ega salle kaela.\"
Detsembris käis Bruno Nopponen hooaja esimest talisuplust tegemas. Väljas oli miinus kuus kraadi ja vees kaks soojakraadi. \"Hästi läks,\" lisab ta naeratades.
Pea ees tavaliselt vette ei sukelduta. Kes mängib enne võrkpalli, kes jookseb 10–15 minutit, kuid leidub tõesti ka julgemaid, kes kampsunisoojast kohe vette hüppavad. Saunaga nahka kuumaks kütta Nopponen enne külma vette minekut ei soovita. \"Kui kuumast saunast minna otse külma ja tagasi, saab süda topeltkoormuse. Pärast võib aga sauna sooja lipsata küll. Või muidu sooja, tuule eest varju.\"
Kuidas aga hirmust üle saada? Nopponen kinnitab, et kõik on kinni vaid mõtlemises. Tuleb lülitada end ümbritsevast välja, mitte lasta kõrvalistel mõtetel segada. \"Kui ujud pikka otsa ja hakkad igasugustele asjadele mõtlema, kas või sellele, et vesi on külm, siis katkestadki.\"
Kartlikumad võivad karastamist alustada juba sügisel. Kui vaikselt harjutada, ei tundu jääauk keset talve enam midagi ületamatut. \"MMil läksid vene tüdrukud, kes polnud kunagi taliujumist harrastanud, otse starti. Sa pead olema vaimselt valmis selleks, et lähed ja teed ära,\" selgitab Nopponen.
Külma duši võtmist ei anna mehe sõnul talisuplusega üldse võrrelda. Koduseks karastamiseks piisab aga esialgu sellestki.
Tasapisi saavad harjutada kõik mere ääres elavad külmakartmatud. \"Algajatel soovitan minna merre heal juhul puusadeni ja korra kükitada,\" juhendab ujumistreener.
Unustada ei tasu ka varustust: müts peab olema igal juhul peas. Pärast kümblust võiksid valmis olla villased sokid ja puhtad kuivad sooja hoidvad riided.
Vette tuleb minna järk-järgult, hüpped on Euroopa võistlustel lausa keelatud. Esmakordsel katsel piisabki lihtsalt enda kastmisest. \"Seejärel välja, ujumisriided seljast ning kõige esimesena jalga villased sokid, seejärel särk, kampsun ning alles siis püksid ja muud riided!\" õpetab Nopponen.
Nopponen ei soovita märga ihu rätikuga kuivatada, sest nahk on pärast karastamist küllaltki hell. Samuti tuleks kohe liigutada, eriti sõrmi ja varbaid, ning kui võimalus, siis minna sauna. Kuuma vett tasub vältida – külmakange nahk ei taju temperatuuri ning inimene võib end ära kõrvetada.
Palun ujumistreeneril ja pikamaaujujal kirjeldada tunnet, mis jääkülma vette astudes tekib. \"Esimesel korral võtab kindlasti hinge kinni. Jalalabad kannatavad külma ära, kuid kui sääred vees, tunned lausa luuvalu. Kui vesi jõuab põlvedeni, on sääred juba harjunud.\"
Pika harjutamise peale ei valmista vetteminek enam suuremaid probleeme. Pigem vastupidi: immuunsus tugevneb ning paraneb närvisüsteem. \"Ma töötan iga päev lastega ja siiani pole viirused külge hakanud,\" märgib Nopponen.
Kuid külmaga harjumine ei tähenda seda, et kauem on parem. Kui esialgu piisab korraks kastmisest, siis keskmine vees olemise aeg on minuti ringis, optimaalne kuni kaks-kolm minutit. Meres, kus sügavamaks läheb pikkamööda, võib karastamisele kuluda ka neli kuni kuus minutit. \"Targemad räägivad, et kaks minutit on paras aeg. Kauem karastades hakkab siseorganite ümber tekkima kaitseks rasv,\" selgitab ujumistreener. Seda on ta isegi kogenud. Esimesel aastal ujusid mehed jäises vees lausa kümmekond minutit. Üsna pea ilmus vöökohale nn ujumisrõngas. \"Vaatasin, et huvitav, teen kogu aeg trenni, kust see pekk siis tuleb?\" Vanad talisuplejad nentisid asjatundlikult, et keha hakkab end ise külma eest kaitsma ning kasvatab rasvakihi peale.
Ka muudele organitele pole pikk külmetamine kasulik. Pärast pikemat külmas vees ligunemist võivad tekkida tasakaaluhäired, motoorika muutub aeglasemaks, kõne ebaselgemaks.
\"Vanad kalad\" soovitavad ujuda hoopis riieteta – juba ujumispükste nööri lahtisõlmimine võtab pärast veest väljatulekut kangete kätega rohkem aega ning soodustab külmumist. \"Kui umbsõlme läheb, on päris jama,\" viskab Nopponen nalja.
Kuid karastamisest saadav emotsioon on kõike seda väärt. \"Kui ära teed, tundub keha nii mõnus, värske ja kerge on olla,\" kiidab treener. \"Lisaks on järgmisel treeningul superhea minek basseinivees. Tippujujad kasutavad samuti külmateraapiat, et vabaneda kiiresti jääkainetest, rahvakeeli piimhappest. See peab täiesti paika.\"
Kui tervis on korras, siis taliujumine vanust ei küsi. \"Sloveenias Bledis MMil oli noorim osaleja 11aastane soome tüdruk ja kõige vanem üle 80,\" märgib Nopponen.
Allikas: Õhtuleht
